Keegi Teine.

 

Hei!

 Veebruari esimene raamat oli siis ,,Keegi Teine". Raamat sai mul läbi juba tegelikult 13. veebruaril, aga algul ma ei saanud lihtsalt uut postitust kirjutada.😬 Ja selle nädala alguses oli mul päris kiire, sest juba homme tulevad 2 trimestri hinded välja ja mull oli vaja teha viimaseid pingutusi, et tuleksid soovitud hinded. Järgmise raamatu postitus tuleb, aga juba homme!😄

 Nii jätkame nüüd selle raamatu teemal. Seda raamatud soovitas mulle mu parim sõber ja sugulane (https://rebeccablogid.blogspot.com). See raamat oli nii hea, et see läks lausa vudinal.😃 Ma alustasin selle raamatu lugemist reedel 12. veebruaril. Algul ma lugesin natukene ja siis veel natukene reede õhtul. Laupäeval hommikul võtsin ma uuesti raamatu kätte ja ma lihtsalt lugesin ja lugesin kuni avastasin, et raamatul on veel jäänud lugeda üks ja ainus leht. Seda raamatut on tõesti lihtne lugeda ja need lehed lausa lendavad üks haaval edasi.📖💛

Raamat: Keegi Teine

Autor: Liina Vagula

Tegelased: Eliise, Klaarika, Vanema, Siret, Markus, Henri jt

Lühikokkuvõtte:

 Eliise on üks täiesti  tavaline 15.aastane tüdruk, kes ühel kenal hommikul ärgates avastab, et on hoopis kusagil mujal, hoopis teises ajas ja...hoopis keegi teine!

 Klaarika maailmas oli kõik kenasti paigas - korralik kodu, murdeealine tütar, töö. Järsku aga pöörati kõik pea peale ja kõik on äkki nii katki ... 

  See lugu on tütrest ja emast, lugu poisist ja tüdrukust, lugu tänapäevast ja ajast paarikümne aasta tagant. Lugu sellest, kuidas meie enda, aga ka meie lähedaste minevik võib mõjutada meie elusid nii kautselt, kui ka ootamatult otsesel moel.

 Minu lemmik koht sellest raamatust:

                                                            Klaarika

 Kummaline on Markust üle nii pika aja näha. Ta on täiskasvanud mees, veidi habetunud, võib näha isegi mõningaid halle juuksekarvu. Aga tema silmad on samasugused nagu tol ajal, kui temaga koos olin. Sama säravad, sama lõbusad.

 ,,Näib, et üle pika aja sattusime me lõpuks siia mõlemad ühel ajal. Sind andis ikka oodata," sõnab ta. ,,Igal aastal ma su sünnipäeval muidugi siia ei jõudnud, aga kui olin kodumail, siis olen ikka käinud, lootuses, et sa mäletad mind veel."

 ,,Tahad öelda, et sa oled käinud siin peaaegu igal aastal minu sünnipäeva ajal?" küsin ma arusaamatult ta käest.

 ,,Nojah, nagu kokkulepe oli. Mäletad?" Vaatan teda arusaamatult. Viimane kord, mil temaga rääkisin, oli kunagi ammu aastaid tagasi enne minu sünnipäeva, kui nägin teda oma väga hea sõbrannaga kallistamas ja sosistamas. Peale seda ma ei ole vahetanud temaga ühtegi sõna, isegi mitte lõpupeol, kuigi tema püüdis minuga veel väga pikalt rääkimiseks viisi leida, kuni lõpuks loobus. Küllap oli loobumisel põhjuseks ka asjaolu, et tema vanemad lahutasid parasjagu ning lisaks kooli lõpetamisele tuli tegeleda ka koduste probleemidega.

 Olen juba küsimas, mis kokkuleppest ta räägib, kui mõistan, et see ei oma enam tähtsust. Kõik see oli nii ammu. Me olime lapsed. Nüüd aga oleme jälle siin, täiskasvanud. Ja miski muu ei peaks enam lugema.

 Naeratan talle ja ütlen: ,, Ma mäletan piisavalt palju. Ja loodan, et ootamine tasus end ära."

 Tõsi see on. Tema ees seistes tuunen end taas viieteistkümneaastase tüdrukuna, kellel liblikad kõhus ja süda kõvasti löömas.

 Ta naeratab mulle vastu ja see naeratus ütleb mulle rohkem kui tuhat sõna.

See oli raamatu viimased kaks lehte ja ka viimane peatükk.

Aga praeguseks on kõik. Teie aga andke mulle kommentaaridesse teada seda, kas te olete seda raamatud lugenud ja mis teie ise selle raamatust arvate💬😇. Ja ka soovitada mõnda raamatud. Ma loen kindlasti teie kommentaarid läbi ja ka vastan neile. Üritan ka lugeda teie soovitatud raamatuid.